Euroopa Vaesusvastane Võrgustik korraldas 22-24 septembril Brüsselis vaesust kogevaid inimesi kokku toova konverentsi. Sellest võtsid osa umbes 30 erineva Euroopa riigi delegatsioonid. Eestist käisid kohal mina, Agnes Toidupangast ja Greete EAPNi vabatahtlikuna.
Pärast umbes 12 tunni pikkust reisimist jõudsimegi Brüsselisse. Konverentsi toimumispaigaks oli üks Euroopa Komisjoni majadest, Charlemagne’i hoone, kus igapäevaselt lahendatakse Euroopa jaoks tähtsaid küsimusi. Selles hoones veetsime konverentsi esimesel ja viimasel päeval enamiku enda ajast.
Konverentsi esimesel päeval esitasid kõik delegatsioonid lühikesesed sõnumid sellest, mis annab neile lootust vaesusvastase võitlusega tegelemiseks. Eestlased otsustasid esitada ühe Heljo Pikhofi poolt välja käidud tsitaadi selle kohta, kuidas kõik inimesed soovivad elada inimväärset elu. Lisaks delegatsioonide tutvustamisele toimus esimesel päeval muidugi ka konverentsi ametlik avamine. Seepärast oli kohale tulnud ka mitmeid Euroopa Liidus sotsiaalteemadega töötavaid kõrgeid ametnikke, kes pidasid kõnesid ja vastasid inimeste küsimustele.
Teise päeva sündmused toimusid Brüsseli Autoworld’i muuseumis ja need hõlmasid endas erinevaid diskussioone. Päeva alguses arutati erinevates gruppides Euroopa Liidu struktruurifondide kasutamist erinevates liikmesriikides. Räägiti kuidas neid fonde on varem kasutatud ja mida peaks tegema ka tulevikus. Eestlased tõid välja kuidas siin on kasutatud fondide raha venekeelsetele noortele eesti keele õpetamiseks ja niiläbi nende töö leidmisele kaasa aitamiseks. Tulevikus soovisime näha enam raha minemas otseselt vabaühendustele, kes tegelevad vaesuse küsimustega, sest just nende töö on meie arvates kõige efektiivsem. Hea oli näha, et ka teistes riikides olid peamised vaesusega seotud mured põhimõtteliselt samasugused kui meil ja ühiseid aruteluteemasid jätkus pikaks ajaks.
Järgmisena jagunesid inimesed viie erineva temaatilise töötoa vahel. Mina isiklikult liitusin noorte ja vaesuse töötoaga. Seal leidsime, et parasjagu ei tegeleta valitsuste poolt noorte probleemidega piisavalt palju. Rohkem peaks keskenduma neile töökohtade pakkumise, võrdsete hariduslike võimaluste loomisega ja nende osaluse soodustamisega ühiskonnas.
Pärast diskussioone, saime kokku ka Eesti Euroopa Liidu saadiku Indrek Tarandiga. Temaga arutasime vaesuse teematikal ja tutvustasime talle konverentsil varem toimunut. Kohale lubas tulla ka Marju Lauristin, kuid kahjuks jäi ta just enne konverentsi haigeks ja ei saanud tulla.
Konverentsi viimane päev kulus põhiliselt töötubade tulemuste presenteerimiseks ja ürituse ametlikuks lõpetamiseks. Nagu avamiselgi, olid kohal mitmed Euroopa Liidu tipptegijad, kes pidasid inspireerivaid kõnesid vaesuse vastase võitluse temaatikal. Pärast ürituse lõpetamist külastas Eesti delegatsioon ka Euroopa Parlamenti. Sinna oli meid kutsunud Tunne Kelam. Temaga rääkisime nii konverentsil toimunust kui ka sellest, kuidas üldiselt Eestis olukord vaesusega on. Eesti delegatsioon oli ainus, millel õnnestus kokku saada kahe MEPiga. See näitab, et Eesti poliitikud tegelikult hoolivad vaesuse temaatikast ja tahavad viia läbi muutust ühiskonnas. Euroopa Parlamendi külastusega lõppes ka meie aeg Brüsselis ja algas pikk teekond koju.
